Austatud juhatus, austatud kongressist osavõtjad.

Paljudes tänastes ettekannetes ja sõnavõttudes on räägitud koostööst, selle vajadusest ja selle mõjust spordile. Koostööpartneritena on nimetatud mitmeid ministeeriume ja ametkondi. Ma pole aga kuulnud täna koostööpartnerina Rahandusministeeriumit ja maksuametit.

VI Eesti Spordi Kongressi lõppdokumendi 11. tegevussuunaks on :
11. Teha ettepanek kaotada firma- ja klubisporti takistav spordipindade rentimisel kehtiv erisoodustusmaks.
Juriidiliselt on see seadusemuudatuse ettepanek ka tehtud, paraku kehtivas seadusandluses kehtib spordile endiselt erisoodustusmaks. Seega ma näen, et Eesti seadusandluses on spordi toetamisele veel palju arenguvõimalusi. Ühelt poolt saab riik aru spordi arengust ühiskonda edendava jõuna ja soosib seda, kulutades suuri summasid spordirajatiste loomiseks ja spordi toetamiseks, teisest küljest leiab, et sport on kodanikule erisoodustus, mis peab olema lisamaksustatud. See vastuolu tuleks kaotada.

Kui me oleme rääkinud, et Eestis on klubide arv jõudsalt kasvanud, siis samas peame me nentima, et enamus klubisid on nõrgad ja 1-2 eestvedaja kesksed. Me tahame, et klubid oleksid tugevad. Kuid vaadates praegu klubide võimalusi olla tugevamad, näen ma, et klubil on 2 võimalust saada tuge spordile. Need on KOV, kelle praegune tulubaas ei võimalda sporti piisavalt toetada ja kohaliku edukad ettevõtted, kellelt aga on praeguse seadusandluse valguses pea võimatu toetust saada. Riik ei paku erilisi soodustusi sporti toetavatele ettevõtetele, seetõttu saavad ettevõtted sporti toetada vaid oma jätkusuutlikkuse riskide arvelt. Kohalikud ja väiksemad klubid ei jõua oma vajadustega Eesti majanduse lipulaevadeni, kes suudavad täna kehtiva seadusandluse kiuste sporti toetada. Soovis muuta spordiklubisid tugevamateks peame seda arvestama.

Teise teemana tahaksin rääkida spordialaliitude rahastamisest. Statistika näitab, et spordi toetamisele kulutatakse aastast aastasse ühe suuremaid summasid, mis on igati tervitatav. Samas näen ma, et 64-st spordialaliidust tervelt 15-ni see raha ei jõua. Kindlasti oleks vale arvata, et nad saavad ka ilma toetuseta piisavalt hakkama. Meie väikese Spordialaliidu eelarve kulub oma põhimassis erinevate tiitlivõistluste võistlusmaksude peale. On ebanormaalne, et me ei suuda oma parimaid saata isegi tiitlivõistlustele ja sinna saavad minna vaid need, kellel endal on selleks piisavalt vahendeid. Meie arvates peaks Eesti riik enam võtma enda kanda ja toetama spordialaliitusid vähemalt tiitlivõistlustele lähetamise kuludes.

Teise vahemärkusena näen statistikast, et tervelt 18 spordialaliitu ei ole kantud TM soodusnimekirja, mis on tegelikult ebanormaalne, kui Eesti riik toetab sporti. Meie alaliidu puhul on selle põhjuseks mingi aastatetagune raamatupidamislik apsakas. Aga ka järgnevad igaaastased palved pole kahjuks vilja kandnud ja me pole sinna nimekirja jõudnud. Siin ootaks võib-olla EOK-i poolset abi, et kõik EOK-i poolt tunnustatud spordialaliidud jõuaksid sinna.

Tänan, selline oli minu sõnum Eesti Spordi Kongressile

Lugupidamisega,

Aivar Vadi
EVML president
18.10.2006